Kevad/suvi 2023: Uuslavastused,”Poiss, kes nägi pimeduses” – Pimedusest teatris

Helen Kask

Teksti koostamisel on kasutatud Eesti Pimedate Liidu infomaterjale ja Kai Kunderi ettekannet Eesti Teatri Agentuuri korraldatud infopäeval „teater | ligipääsetavus“

Teater pole ainult nägijate kunst, kuigi esmapilgul võib ehk mitte-erivajadusega inimesele nii tunduda. Teater on igati kogetav ka nägemispuudega inimestele, kuigi hetkel Eestis selle jaoks just liiga sagedasti võimalusi pole.

Nägemispuudega inimesel aitab teatrietendusest täielikult osa saada kirjeldustõlge. Kirjeldustõlge on visuaalsuse vahendaja ehk visuaalsest objektist või tegevusest ettekujutuse loomine nägemispuudega inimesele sõnalise kirjelduse abil. Teatris kirjeldatakse nägemispuudega inimestele sünkroontõlke-aparatuuri vahendusel laval toimuvat, näitlejate kostüüme, lavakujundust – kõike seda visuaalset, milleta on raske teada, kes teeb mida, miks ja millal. Kirjeldustõlk vahendab informatsiooni etenduse vaikusehetkede ajal, kui näitlejad laval parasjagu ei räägi ega kosta muid helisid. Lisaks teatrile saab kirjeldustõlget kasutada ka filmide, muusikavideote, telesaadete, kunstinäituste, spordivõistluste ja teiste ürituste puhul. Kusjuures kirjeldustõlge aitab nägemispuudega inimestel kogeda mitte ainult sõna- vaid ka tantsu- lavastusi. Kirjeldustõlget võivad toetada taktiilsed vahendid nagu maketid, kujud, reljeefsed plaanid, 3D kaardid, joonised jmt. Kirjeldustõlget võib teha suurele rühmale, kuid see võib olla suunatud ka ainult ühele inimesele. Kirjeldustõlge võib olla spontaanne, nüüd ja praegu toimuv, või eelnevalt harjutatud ja ettevalmistatud, seda võib nii lindistada kui ka reaalajas ette kanda. Teatris on üldiselt kasutusel ette valmistatud, kuid siiski vastavalt lavalisele tegevusele spontaanselt ettekantav kirjeldustõlge.

Esimene kirjeldustõlkega teatrietendus Eestis toimus 2010. aastal Ugala teatris ja selleks oli Oleg Titovi lavastatud Jerome K. Jerome’i „Kolm meest paadis“. Tänasel päeval toimuvad regulaarsed kirjeldustõlkega etendused Vanemuise teatris, kus Tartu linna Sotsiaal- ja tervishoiuosakonna toetusel korraldatakse mitmeid selliseid etendusi hooajas. Teistes teatrites kirjeldustõlkega etenduste andmise järje- pidevus kahjuks puudub. Eesti Pimedate Raamatukogust on võimalik laenutada kirjeldustõlkega filme, neid võib leida ka ERR-i veebikanalist Jupiter. 2017. aastal toimunud XII noorte tantsupidu „Mina jään“ oli esimene kord, kui nägemispuudega inimestel oli taktiilsete teatmike ja kirjeldustõlke kaudu võimalik tantsupeost osa saada. Kultuuri ligipääsetavus on läinud oluliselt paremaks kui varasematel aastatel, kuid tegelikult on antud valdkond Eestis Lääne-Euroopa riikidega võrreldes veel lapsekingades.

Lisaks etenduse enda ligipääsetavaks muutmisele kuulub teatrikogemuse juurde teatrisaali pääsemine. Võtsime ühel sombusel jaanuarikuu pärastlõunal koos Eesti Pimedate Liidu esimehe ja ligipääsetavuse konsultandi Jakob Rosinaga ette teekonna Salme Kultuurikeskuse välisuksest väikese lavani. Tuleb tunnistada, et ilma nägijast saatjata võib seda marsruuti nimetada pimeda jaoks läbimatuks. Maja ees on järsk trepp ilma käsipuudeta, majas puuduvad nii audio- kui taktiilsed viidad, mis teavitaksid nägemispuudega inimest, kus asub garderoob, kohvik, tualett või teatrisaal. Taktiilsete viitade alla kuuluvad nii Braille ehk punktkirjas viidad seintel, kui ka näiteks reljeefsed juhtteed põrandal, mida järgides saab valge kepiga liikuda. Teekonnal on ka ootamatuid ukselävesid ja vaibaservi – palju detaile, mis nägijana liikudes ei tundu kuidagi ületamatute raskustena, pimedana muutuvad aga takistusrajaks. Tahtes keerukat treppi vältida, kasutasime kolmandale korruseks saamiseks lifti, ent nägemismeelt omamata on õhtuses publikukäras võimatu aru saada, et liftiuksed on avanenud, samuti ei teata lift, millisel korrusel parasjagu ollakse. Lisaks teeb keskkonna nägemispuudega inimesele ebasõbralikuks halb akustika – kui puuduvad helisummutavad tekstiilid, muutub ruum kajavaks kõlakojaks, kus kõik helid võimenduvad ja pime ei pruugi isegi aru saada, kui temaga räägitakse, sest üldine mürafoon on liialt kõrge. Samasuguseid keerukusi leidub reeglina teisteski Eesti kultuuriasutustes, niisiis on ligipääsetavuse parandamiseks tööpõld lai.

Ruumis liikumise võimaldamiseks kasutatakse samuti sageli kirjeldustõlget – detailset seletust, kus miski asub ja täpselt mitu meetrit on ühest maamärgist (selleks sobivad näiteks nii uksed kui seinad) järgmiseni. Lisaks võib ruumi kirjeldustõlge peale verbaalse kaardi mahamärkimise sisaldada atmosfäärilist infot (mis värvi on seinad, millist stilistikat järgib arhitektuur jne), et nägemispuudega inimene saaks ka ruumilisest kogemusest osa. Isegi saatjaga üritusele minnes oleks ruumide kirjeldustõlge suureks abiks näiteks tualettide puhul. Nägemispuudega inimene vajab kirjeldust ka sellest, mis teda tualett- ruumis ees ootab, kus on pott, paber, kraanikauss, kätekuivatuspaber jne, sest juhul kui tema saatja on teisest soost, on viimasel üpris keeruline vastassoole mõeldud tualeti uksel kõõluda ja vastavat kirjeldust pakkuda. Eesti teatritel selline kirjeldustõlkejuhis oma maja läbimiseks hetkel veel puudub.

Teatrietendusele pääsemise osaks võib lugeda ka piletiostmise protsessi. Kuigi tänapäeval on veebilehed tänu ekraanilugejatele suuresti ka nägemispuudega inimestele kasutatavad, on üks väike, aga siiski oluline kitsaskoht, mis eksisteerib praktiliselt kõigi Eesti teatrite piletite veebist ostmise protsessis – vabad ja juba ostetud kohad on omavahel eristatud vaid erineva värviga, millega ekraanilugeja midagi peale ei oska hakata, niisiis tuleb piletite saamiseks praktiliselt alati suhelda kassapidajaga.

Samamoodi nagu kultuuriürituste ligipääsetavamaks muutmine teeb alles oma esimesi samme, on välja arendamata nägemispuudega inimeste ligipääsetavust puudutav seadusandlus ja sellega koos loomulikult ka füüsiline reaalsus. Hetkel puudub Eestis seadus, mis käsitleks otseselt kaasava disaini rakendamist, on vaid erinevaid seadusi ja määrusi, mis reguleerivad takisustevaba keskkonna loomist ja puudega inimeste kaasamist ühiskonnaellu. Kogu ülevaadet on võimalik lugeda Eesti Pimedate Liidu kodulehelt, kuid vaid ühest lõigust saab ettekujutuse, millises seisus Eestis kaasamine tegelikult on:
„Ühistranspordiseaduse § 70 alusel on majandus- ja taristuminister kehtestanud määruse nr 39 „Loetelu bussijaamadest, kus antakse abi puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele”. Selles on sätestatud, et puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse järgi abi Tallinna Bussijaamas.“

2018. aasta mais võeti vastu ka ehitusseaduse määrus 28, „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“, kus on esitatud nõuded avalikult kasutatavate hoonete ligipääsetavuse kohta. Kahjuks ei kehti antud nõuded tagasiulatuvalt ehk varem ehitatud hoonetele ja meie kohtumisel nentis Jakob Rosin, et kui järgida praegu vaid seadusest tulenevaid nõudeid, jääb nägemispuudega inimene vastavalt ehitatud hoone kasutamisel ikkagi hätta.

Õnneks on ligipääsetavuse kehva seisu siiski vaikselt teadvustama hakatud, selle aasta jaanuaris toimus Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel teemapäev ”teater | ligipääsetavus”, kus erinevad erivajadustega inimesed ja nende esindajad rääkisid teatrikülastamise kitsaskohtadest enda vaatenurkadest ja arutati võimalusi olukorra parandamiseks. Ka Tallinna Linnateater plaanib lähiajal esimesed muudatused teha, et puuetega inimestel oleks lihtsam teatrisse pääseda. Pimedust pimedate vaatenurga mõistmisel aga jagub endiselt.