Otsingutulemused:
- 23. veebruaril, päev enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva jõuab Väikeses saalis lavale Laura Jaanholdi esimene lavastus Linnateatris: August Strindbergi „Preili Julie“. Kuu enne vabariigi sünnipäeva, mil lavastusproovid juba usinalt käisid, kohtusid Laura Jaanhold ja „Preili Julie“ dramaturg Paavo Piik ning arutlesid teatrinähtuste ning -kogemuste üle, ühtlasi tuli juttu ka Eestist ja eestlastest ning ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Vestluse kirjutas üles kirjandustoimetaja Helen Männik.
P.P.: Mis on kõige nauditavam hetk teatriloomingu juures? Just teatriloojana. Mis tekitab kõige rohkem vaimustust?
L.J.: Igapäevaselt on see ilmselt see kaks minutit, mis välja tuleb. Minu jaoks.
P.P.: See, mis sa proovis näed?
L.J.: Ma arvan küll. Kui me saame proovis mingi asja tööle. See võib olla täiesti suvaline lõik, aga ma arvan, et kõik saavad sellest aru. Kuigi alati ei saa aru, sest inimeste teatrimaitse on nii erinev. Tundub, et tihti võib olla ka see tunne, et sa pead tegema midagi. See ei ole nii lihtne, et tuled lavale ja mingi asi paneb stseeni ise käima. Need hetked võivad olla väga väikesed ja tähelepandamatud, mis juhtuvad igapäevaselt.
P.P.: Kas see kaks minutit on võimalik ainult siis, kui ollakse proovides juba püsti või on see ka siis, kui toimub veel lugemisproov?
L.J.: Mulle tundub, et kui sa teed midagi proovis ja see tuleb ägedalt välja, siis kõigile jääb sisse see tunne sellest, mida nad jälitavad – mis see ikkagi oli ja mis õigesti läks. Et mitte kopeerida, vaid leida uuesti see koht üles. Lugemisproov on rohkem isiklikul pinnal kohtumise vorm. Ma näen, kas inimesed laua taga on üldse oma mõtetega kuskil sealkandis või on neil mingi hoopis teine teema südamel. Ma näen, kuidas inimesed suhestuvad selle materjaliga. See kaks minutit võib kesta ka kakskümmend sekundit muidugi.
P.P.: Kas see üürike aeg võib olla selline, et see toimub ühes proovis ära ja tegelikult järgmises proovis saad aru, et see polnudki tegelikult see?
L.J.: Muidugi võib. Teisest küljest on neid kahe minuti hetki ka kahte sorti: ühed on need, mis on igapäevased ja aitavad sul näha uuesti näha, et mingid asjad on õhus ja mingid võimalused on. Kasvõi see tunne, et midagi ei tule välja. See kaks minutit suvalist hetke, mis ei pruugi lavastusse minna ja mille sa hiljem kärbid välja, võib olla ka nii-öelda igapäevane abi. Ja teine sort on siis need kaks minutit, kus kõik saavad aru, et see on nii hea, et sellest ei saa kuidagi mööda minna. Siis saame kõik aru, et me oleme seda otsinud. Et me leidsime selle tera üles.
P.P.: Kas see tunne, mis sinus tekib, on kuidagi lausa füüsiliselt tajutav? Kuidas sa seda kirjeldaksid?
L.J.: Ma arvan, et see on suur rõõm ja vabanemine, mida kõik selles ruumis sel hetkel tunnevad. Kõik muutub sel hetkel korraga väga lihtsaks ja mõnusaks. See pulbitsev rõõm, mis tahab inimestest välja tulla, millest saavad kõik aru.
P.P.: Kas see on siis pigem leidmise rõõm või avastamise rõõm?
L.J.: Oleneb ilmselt hetkest, millal ta ilmub. Kui see on selline esimene hetk, siis on tunne, et me jõudsime kohale ja saame siit nüüd edasi minna. Aga kui see on juba järjekorras viies selline hetk, on see midagi muud. Siis lisandub see kuidagi teistmoodi.
P.P.: Kas sul on mingite materjalide leidmisega samamoodi, et sa loed midagi ja mõtled, et seda tahaks teha? On see mingi asi, mis sind käivitab?
L.J.: Jah, kuigi materjalide lugemise ja leidmisega on mul keeruline, kuna ma olen nii noor ja lugemust ei ole veel nii palju. Mida ma olen üritanud mitte segamini ajada: üks on see rõõm, mis mul on lugejana. Kui ma loen kirjandust, mis on hea, või näidendit, mis on hea, ja seal on mingisugused lahedad kohad, siis see on üks rõõm. Teine rõõm on see kõhutunne: kui ma tean, et see on õige, siis ma tean, et see on õige. See ei ole võib-olla nii lihtne või rõõmus tunne ja selle hetkeni jõudmiseks pean ma juba olema mingit tööd teinud. Ma ei tea, kas on olnud teksti, mille puhul ma oleks esimese lugemisega öelnud, et see on see õige. Kui ma kooliajal „Preili Julie’d“ esimest korda lugesin, siis ma mõtlesin, et see on ikka täitsa õudne lugu. Ta ei ole veetlev, aga kuna ta on nii hästi kirjutatud, siis paelub hoopis sellega. Samas, kui ma nüüd lugesin teda üle mõttega, et võiks teda teha, siis tuli mängu see kõhutunne. Praegu on õige hetk. Kõhutundega on nii, et seda ei saa petta – siin ei ole kahte võimalust. Mul on ka mingite materjalide valimisega olnud nii, et ma mõtlen: see on väga huvitav materjal – miks mitte seda teha. Ja siis sa üritad leida, kas selles tekstis on midagi, mis oleks just praegusel ajahetkel õige. Kui ma saan aru, et praegu pole see hetk, siis viskan ära. Ent võib-olla kümne aasta pärast võib olla see hetk.
P.P.: Kellega sa „Preili Julie“ tegelastest end kõige rohkem samastad? Keda oleks laval kõige lihtsam mängida?
L.J.: Ma arvan, et ma ei mõtle kunagi, kuidas ma seda tüüpi mängiks. Ma pigem mõtlen, et kuidas neid kõiki kaitsta. Mulle tundub, et „Preili Julie“ on selline materjal, kus tõuseb eriti üles see, mis on meil ka praegu ühiskonnas ja millest me ei suuda kuidagi üle astuda: suur moraaliküsimus. Mida me teeme, kui juhtub selline asi? Kes on selles süüdi? Kuidas me teda süüdistame ja mis me siis temaga pärast süüdimõistmist teeme? „Preili Julie’d“ saab ka teha nii, et üks tegelane on süüdi – tuleb sisse Jean, kes on paadunud naistemees, ja siis juhtuvad need asjad, mis juhtuvad. Lõpuks on see õnnetu ikka preili Julie. Või siis teine variant: tuleb preili Julie, kes on suur võrgutaja, ja kerib Jeani ümber sõrme. On ka kolmas variant, mis on minu meelest veel huvitavam: sa ei saa näppu peale panna hetkele, millal see situatsioon selliseks muutus. See lugu kuidagi kerib ja kerib, mõlemad tegelased panevad sinna omad mõjutused sisse ja lõpuks ongi katastroof. See on iseensest väga inimlik, sest me ei näe asju ette. Me ei tea, mis juhtub. See teebki meid inimesteks. Me ei suuna ise seda protsessi. Need on need väikesed protsessid, mis panevad selle loo selliseks kokku.
P.P.: Ma siis küsin nii, et keda sul nendest kolmest kõige raskem kaitsta on?
L.J.: Igaühel on mingid nõrgad kohad. Kristini nõrk kõht on pime usk, mis võtab temalt ära võimaluse näha asju sellisena, nagu nad võib-olla tegelikult on. See juba keerab pildi mingis suunas ära ja ta ei suuda mingeid asju enam üldse näha. Jeani puhul mängib ilmselt rolli see tema lõhestatus: ühelt poolt häbi seepärast, kes ta on, teiselt poolt see aristokraadi seisus, mida tal ei ole, aga mida ta mängib. See situatsioon tekitab võimaluse, et äkki on ikka tema see kuri mees, kes veab punaseid lõngasid seinapidi, endal plaan tehtud ja kalkuleeritud. Et ta ei muutuks selliseks – see on minu jaoks oluline. Julie puhul on nõrgaks kohaks võib-olla see hulljulgus, millega ta tuld torkima läheb. Lõppkokkuvõttes võib ju öelda, et ta ise tuli ju sinna sisse ja kutsus Jeani mitu korda tantsima. See annab talle mingisuguse süü, aga kas ta tegelikult mõtles sel õhtul ette, et see õhtu lõpeb nii? Ilmselt ei mõelnud.
P.P.: See on hästi tihe emotsionaalne rägastik, mille tegelased omavahel läbi teevad. Kas sinu senistest lavastustest on see iseloomulik asi, et on selline tekst, mis on tiine mingitest psühholoogilistest käikudest ja seostest? On see midagi, mida sa materjali juures otsid või on see pigem selle teksti puhul eriti esil?
L.J.: Ma arvan, et Strindberg on selles mõttes kordumatu. Ilmselt on see erinev ja väljendub eri viisidel. Strindbergil on vist see tugevus, et ta on nii läbikomponeeritud. Seda teksti ainuüksi lugedes ilmneb ka midagi, tekib mingi emotsioon. Ta oli enda ajast ikka nii ees, mulle tundub. Ma ei imesta, miks ta tol ajal ei leidnud seda menu nagu praegu. Selle tekstis on teatav šokielement, mille Strindberg on teadlikult sisse toonud. Panna need inimesed nii äärmustesse, nad hästi kaugele viia ja teha see olukord nii keeruliseks, et see ongi üks suur pundar. Ta on küll viinud kõik need äärmused lõpuni, aga samas leidnud nendele ka põhjenduse. See muudab psühholoogia eriti virvendavaks. Teiste tekstide puhul tundub, et see ikkagi erineb. Ma pole väga palju teinud selliseid klassikalisi näidendeid. Mul on päris palju materjale sellist teistsugust laadi – täitsa uusi tekste, selliseid, mis me oleme ise koostööna loonud, või romaane, mille põhjal oleme teinud dramatiseeringu. See loomisprintsiip on igaühe puhul olnud hästi erinev.
P.P.: Sul siis ei ole kinnistunud seda üht meetodit?
L.J.: Ma ei tea, kas on olemas üht meetodit. Ma alguses mõtlesin ka, et proovin kõik läbi ja üks asi on kindlasti see, mida ma hakkan tegema. Aga mulle tundub, et see sõltub alati teemast. Kui ma leian näidendi, mille puhul kõhutunne ütleb, et see on minu jaoks oluline materjal, siis on selleks näidend. Aga kui see teema on raamatus, siis on selleks raamat. Kui ma leian lihtsalt teema, siis on selleks teema, ja me hakkame inimestega intervjuusid tegema.
P.P.: Mis sul nendest meetoditest veel tegemata on? Sa oled teinud nii dokumentaallavastusi, lastelavastuse, ise loonud materjali, nüüd on klassikaline näidend.
L.J.: Ma ei ole eesti klassikat teinud. Üks oli küll eestiteemaline, aga see polnud klassika.
P.P.: Kui sa peaksid „Preili Julie’d“ lavastama suurel laval, siis mis sa ette võtaksid?
L.J.: Esiteks ma küsiks, et kuidas ma selleni olen üldse jõudnud. Eelotsusena ei teeks ma seda kunagi. Aga kui ma oleks selle rumala otsuse mingil põhjusel teinud, siis üritaks ma võib-olla seda video- või helivõimendusega lähemale tuua. Teine variant oleks, et võtta sinna juurde 10 tegelast ja teha midagi muud, mis poleks enam „Preili Julie“. Siis muutub ta mingisuguseks imelikuks muusikaliks. Intiimsus on põhjendatud, ka vormiliselt. See on sinna sisse kirjutatud.
P.P.: Enne rääkisime, mis on kõige lahedam hetk lavastamise juures. Aga mis hetk on sinu jaoks lavastamisprotsessi ajal kõige raskem? Mis tekitab kõige rohkem probleeme või keerukusi?
L.J.: Algus on ilmselt päris keeruline. Materjali otsimine pole keeruline – seal olen ma niikuinii üksi. Aga proovide algus, et saada süsteem paika. Hiljem on juba nii, et kui palju sa sinna panustad, tuleb sealt ka välja. See on väga lihtne tehe.
P.P.: Kas sa teed proovide alguses midagi teistmoodi, oled ekstra tähelepanelik ekstra kohal? Millest see, kuidas sa selle vastu saad?
L.J.: Ilmselt pead sa aru saama sellest, mis on kõige keerulisem: teised ei ole selle materjaliga tegelenud. See on karm, aga tavaliselt tõsi. Inimesed, kes tulevad proovi, ei tea sellest tekstist või kontseptsioonist midagi. Proove alustame alati nullpunktist. Kui nad teavad materjali, siis annab see mingi eelteadmise, võimalik, et ka negatiivse eelhäälestuse. Sa saad aru, et sul on nii vähe aega ja ometi nii palju asju, mis oled ise enda jaoks juba läbitöötanud. Minu eeltöö ei alga ju proovide esimesel päeval – intensiivne töö algab 2–4 kuud enne proovide algust. Ma olen selle materjali veel varem enda jaoks välja valinud ja seetõttu mõtlen selle peale igapäevaselt. See, kuidas sa annad teistele üle mingi asja, mis on sinu jaoks päris kaugele jõudnud, on võib-olla kõige keerulisem. Et tuua ennast tagasi üle nende mõtete ja teadmiste, mis on juba kogutud, sellesse alguse hetke ja minna sealt edasi.
P.P.: Ja mingis mõttes, et kuidas destilleerida näitlejate jaoks see, mille sa oled ise läbi mõelnud.
L.J.: Jah, sest meil pole proovide jaoks isegi seda aega, mis mul oli ettevalmistuse jaoks. See peab olema veel intensiivsem periood. Seal on veel teine ülesanne: sellest tekib mingi tulemus, mis jõuab lavale. Muidugi on see raske, aga teisest küljest ma leian, et sulle peab meeldima see töö, kui sa seda teed. Ma olen ka enne seda öelnud, et kui sa käid teatris tööl nii, et sa ise kannatad selle käes, siis see on õudne. Või elad näiteks ainult esietenduse nimel: ainult see üks päev on tore, tuuakse lilli ja kõik vaatavad. Minu meelest on sellest vähe. Ma pean iga päev elus suutma nautida seda protsessi. Osade tööde juures paistab see vist vähem välja. Kui sa teed kaheksast viieni tööd ja sinu töötulemused on mingi protsessi nii tihe osa, et keegi seda ei märka, siis võib-olla see, kas sul on olnud hea või halb päev, on mingisugune milligramm, mis nii suures kohas ei kajastu. Teatris viib tulemus kuhugi välja.
P.P.: Mis aeg päevas sulle kõige parem töötegemiseks on? Kas sa oled pigem hommikul hea töötaja või lõunal või õhtul?
L.J.: Ma olen ööinimene. See võib-olla annab mulle töös mingi lisaboonuse, aga ma olen keelanud endal otsustada, et ma olen õhtuinimene ja ootan tööga, kuni õhtu kätte jõuab. Ma tõusen ikka igal hommikul kell seitse ja kell kaheksa hakkan tööle. Teen enne proovi tööd, siis on proov, siis on lõuna ja siis on õhtul jälle proov. Ma ei saa lubada, et ma olen mingi osa päevast ebaproduktiivne. Ma saan lubada, et mul on õhtuses proovis lihtsalt mingi lisaboonus.
P.P.: Kas on mingi osa päevast, mis on sulle raske?
L.J.: Ärkamine. Ma ei ärkaks kunagi üles. Ma tean, et see on teatud inimtüüpidel niiviisi.
P.P.: Kas sul on mingi rituaal, mida sa läbi teed?
L.J.: Väga hea nipp nendele, kes ei suuda ärgata: ütle endale ärgates, et ma võin kohe magama minna. Et ma joon selle kohvi ära ja lähen kohe magama. Aga siis sa tegelikult enam ei lähe, sa juba hakkad tegema asju, mõtled, et tegelikult on päris huvitav päev ees. Aga jah, see ärkamise hetk on raske. Mina pole suutnud end kunagi sinna viia, et mõtlen hommikul: juhhuu, uus päev! Ma pole selline inimene. See ärkamise hetk on ikka selline, et seda ei juhtu. Ja ma luban endal ka nii mõelda, ei sunni ennast masinaks.
P.P.: Minul on vist vastupidi. Ma olen täielikult hommikuinimene ja tunnen ennast erksamalt just hommikuti. Lõunaaeg on minu jaoks jällegi väga halb aeg, mul pole energiat ja siis ma põhiliselt magan.
L.J.: Kui sa oled õhtuinimene, siis sa ei taha normaalsel ajal magama minna: elu on just alanud. Aga lõuna on seotud söömisega. See on sama, miks ma ei poolda pikki pause keset proove. Kui kõik söövad kõhud hästi täis, pärast seda toimub täiesti loomulik bioloogiline protsess: inimene hakkab magama jääma. Keha tahab seedida ja leiba luusse lasta.
P.P.: Kuskilt on tulnud ütlus, et igas lavastuses peab olema päikesekiir. Mis sinu lavastuses peab olema?
L.J.: Mingi põhjus, ma arvan. Dramaturgiliselt võiks muidugi üks päiksekiir, paha poiss ja õudne sündmus olla, seal on palju asju. Aga kui rääkida lavastusest, mitte tekstist, et siis peab olema põhjus.
P.P.: Kui palju praegu pinnale tõusnud ahistamisskandaalide teemad sind mõjutavad või käivitavad?
L.J.: Üks asi on see hukkamõist, mida on praeguseks juba tehtud. Et see ei ole normaalne, mis juhtus. Teine asi, mida ühiskond ei peaks tegema, aga millega ometi meedia tegeleb, on see „kohtuprotsess“. Me oleme juba mõistnud hukka, et sellised asjad on halvad, aga ma pole väga kindel, kas kõikide nende asjade meedias arutamine on väga hea. Ma olen üritanud enda jaoks leida vastust, et mis juhtus, aga tegelikult pole meie asi otsida süüdlast. Meie asi on öelda, et see on halb, mis juhtus. Ülejäänu jääb kindlate organite tööks. Me ei olnud seal kohal, me ei tea kõiki detaile. Lihtne on öelda, et mina ei teeks kunagi nii ning poleks kunagi selles olukorras – ükskõik, kas ohvri või toimepanijana –, aga mulle tegelikult tundub, et inimloomus on selline. Muidugi, praegu, täie mõistuse juures ja usus enda headusesse ei tahaks ma midagi sellist teha. Selle lavastuse kontekstis on see moraalne küsimus sama, mis preili Julie juures juhtub. Miks see juhtub? Kes on süüdi?
P.P.: Tüüpilistel ahistamisskandaalidel on natuke selgem, et üks on selgelt võimupositisioonil ja teine mitte ning võib-olla antud juhul on raske öelda, et see on libe tee, võib-olla ta ise pakkus välja. „Preili Julie“ puhul on huvitav, et see võimupositsioon on kahetine: ühtpidi on üks sotsiaalselt üle, teistpidi jällegi: mees versus naine. See on võib-olla keerulisem.
L.J.: Me saame teha moraalse otsuse, et need teod pole õiged, ja me oleme juba seda ka teinud. Aga me ei saa olla kohtuprotsess. Me ei saa ühiskonnana niiviisi toimida. Mitmed Ameerika näitlejannad ütlevad, et keegi ahistas meid. Aga miks me lähme sinna detailidesse urgitsema? Lõppkokkuvõttes ei aita see meid edasi. See ei tohiks olla meie eesmärk. „Preili Julie“ ongi seepärast huvitav, et me näeme seda arengut läbi mingite detailide ja seal on võimalik näha kõikide osapoolte vigu, mitte ainult ühe, kes selle kuhugi viib.
P.P.: Sul on lavastajana ilmselt mingi portfell materjalidest, mis sulle sinna kogunenud on. Kui palju sa asju ette tead, mis hakkab tulema või mis sind ees ootab?
L.J.: Ma tean vähe, ma olen selles mõttes väga ebatraditsiooniline. Ma olen väga aeglane. Kaks, võib-olla kolm ette.
P.P.: Seda on päris palju.
L.J.: See on juba teatriprotsessist lähtuvalt niiviisi. Sa pead eelmisel teatrihooajal teadma järgmist hooaega.
P.P.: Niisiis, praegu, tehes „Preili Julied“, tead sa juba ette kahte saabuvat lavastust?
L.J.: Ma tean, et ma teen sel hooajal veel ühe lavastuse. Täishooga töötades on see minu jaoks maksimum. Ma ei kanna mingit suurt portfelli kaasas. Ma olen lugenud mitmeid asju, aga ma ei saa nii palju ette mõelda. Kõhutunne ütleb mulle, kui on õige hetk – see on tundlikkus ühiskonna suhtes, et millisesse aega sa selle teksti paigutad. See mind väga ei huvita, kui juhtus mingi lugu. Igasuguseid lugusid juhtub kogu aeg. Aga miks just praegu see teema?
P.P.: Kõhutunne peab siis ka ette aimama neid teemasid?
L.J.: Jah, aga see pole nii pikk periood. See on veel kuidagi inimvõimete loomuses, aga eks see ole risk. Oleneb, kuida seda portfelli täpselt defineerida. Kas need on tekstid, mida ma olen lugenud ja mis äratavad huvi, või on need tekstid, mis on juba töösse planeeritud. See on erinev, aga mulle tundub, et see on paljudel ikka see portfell, kus on need materjalid, mille puhul ma tean, et ma neid kindlasti teen.
P.P.: Aga kui palju suudad sa korraga peas kanda samal ajal, kui sa ühte lavastust teed? Kas sa suudad paralleelselt mitme lavastuse mõtet peas kanda?
L.J.: Teatrimasin on selline, et seal toimuvad mingid kindlad protsessid. See hoiab sind selle lavastuse juures, mis tulemas on. Sa pead selle mõttega ikkagi töötama. Niikuinii pead sa nende lavastustega korraga töötama. Üldiselt püüan ma teha nii, et igal lavastusel on mingi ettevalmistusaeg, kus ma tegelen ainult selle lavastusega. Mitte et kõige aeg on kõikjal. Kuna ma olen selline, kes tahab väga palju eeltööd teha ja lugeda, viia end kurssi ka täiesti mõttetute detailidega, aga mis võivad ühel hetkel seoseid tekitada. Aga see kõik võtab aega ja sa pead ikkagi kaevuma. Mulle ei piisa sellest, et ma võtan ainult teksti ja muud asjad lülitan välja. Kui ma kaevun, siis tunnen, et mul on kuhugi toetuda, mingi suurem kontekst. Isegi siis, kui see ei ole parasjagu kasulik.
P.P.: Kui sa mingil aastal peaksid lavastama EV sünnipäevaaktust, siis mis sa teeks?
L.J.: Ma ei tea, kas ma seda üldse teeks. Ma ei tea, kas ma oskaks midagi teha. Ma arvan, et paljudel on suuremaid oskusi selleks. See on kindlasti suur au, aga praegu arvan ma, et ma pole selleks õige inimene. Teatris ajan ma oma liini, vabariigi sünnipäev kuulub teistele kui mulle. Lavastus on eelkõige mulle esimesena oluline. Eesti Vabariigi sünnipäev on kõigi jaoks kogu aeg oluline.
P.P.: Mis sinu jaoks on Eesti? Mis sulle kõige rohkem sellega seostub?
L.J.: Ma arvan, et Eesti on Eesti loodus.
P.P.: Raba?
L.J.: Ma ei tea, kas raba. Ma ei ole ise nii rabainimene. Seda rabalavastust tehes oli mingi seos ikka, kõik on seal käinud… Aga ma olen võib-olla pigem mets. Mis on muidugi irooniline, aga ma arvan, et loodus on üks asi, mis on pidepunktiks. Teised asjad on sellised, mis tulevad ja lähevad. Loodus ja mets on üks asi, milles inimesed nõustuvad, et midagi seal on. „Meie väline jõud“ kõlab imelikult, aga see on mingi teistsugune koht.
See on mõnes mõttes tore, et me pole harjunud olema toas. Ma ei tea, palju linnainimesed seda tunnetavad. Kui ma elasin kooliajal Mustamäel korteris, siis ma sain aru, et see on täiesti loomuvastane. Tuleb kevad, sa oled seal korteris ja need ruutmeetrid on kõik, mis sinu jaoks on ette nähtud. See on vist ka Eesti tuleviku kõige suurem probleem: kuidas me oleme selles olukorras, kui kõik tulevad linna? Mõnes mõttes tahaks, et kõik läheks tagasi maale. Ma arvan, et seal on ka vahepealne variant, kus sa saad elada tulevikus maal ja olla tööl kuskil mujal. See oleks koht, kuhu võiks jõuda. See korterielu on natuke ebainimlik, mulle tundub, et vähemalt eestlaste jaoks küll. Me pole eestlastena nii pikalt linnastunud, et me ei tunnetaks seda. Me tunneme mingit korteriängistust, mis inimestel kevadel tekib. Kui sa vaatad nõukogude arhitektuuri, siis see on ka ehitatud nii, et allutada, et sa oleksid selles võimalikult minimaalselt.
P.P.: Sealt ka see buum 90ndate lõpus, et kõik tahtsid järsku oma maja saada. See oli tohutu vabanemishetk. Praegu on inimesed jälle tulnud korteritesse tagasi, aga mingi hetk oli see tohutu vabanemine.
L.J.: Mulle tegelikult meeldib eestlaste puhul see, mida meie kohta ka palju öeldakse: et me ei oska suhelda, üksteisega rääkida. Minu meelest on see lahe, et me ei pea omavahel rääkima, kui meil pole millestki rääkida. Minu meelest on see normaalne. See on väga lämmatav, kui sa pead endast midagi andma, olema kogu aeg mingisuguse liini peal. Ma ei näe seda väga traagiliselt. Kui vaadata, kuidas näiteks eesti talud paiknevad. Väga palju ruumi on vahel, keegi ei taha näha oma naabreid. Siit kerkib see „Tõe ja õiguse“ teema: ja ikkagi nad suudavad omavahel tülli minna! See Eesti loomus on tore, see on midagi, mida me peaksime hoidma, mitte kaasa minema teise kultuuriruumi reeglitega.