„Kas sa tead, mulle tundub, et mind mõeldakse välja.“

„Kas pole ehk kõik see Jumala või kelle tahes unenägu, mis haihtub, niipea kui Tema ärkab, ja sellepärast me palume Teda ning läkitame Temale kiitus- ja ülistuslaule, et Teda uinutada, et hällitada Tema unenägu? Kas pole ehk kõikide religioonide kogu liturgia viis, kuidas äiutada Jumalat Tema unes, et ta ei ärkaks ega lakkaks meist und nägemast?“ (Miguel de Unamuno, „Udu“, tõlkinud Ruth Lias)

Mis lugu olen ma otsustanud endale jutustada? Mis osa on mulle määratud ja mis osa mängivad teised minu loos? Või mina teiste lugudes? Kas me näeme enda ümber inimesi või osatäitjaid?

Lavakunstikooli tudengid Margaret Sarv ja Roos Lisette Parmas toovad Miguel de Unamuno ajatust religioonifilosoofilisest tekstist lavale oma mängulise versiooni, mis räägib valikute tegemise painest ja eneseotsingute lõppematutest küsimustest.