Kuidas elavad need inimesed meie ümber, keda nägijad tihti ei näe?

„Poiss, kes nägi pimeduses“ on auhinnatud kaasaegne läti näidend, mis räägib tavalisest poisist, kelle ümber on ebatavaline olukord: tema mõlemad vanemad on pimedad. Veelgi enam, see poiss elab koguni igapäevaselt pimedatele mõeldud keskkonnas, s.o vastavas ühiselamus. Nägemisvõime tõttu peaks poiss vanemaid abistama, vanemad aga peavad oma last kasvatama ja samas jätma/looma talle võimalused lapsepõlveks. Südamlik arengulugu pakub nii helgust, kui annab vaatajale suurepärase võimaluse saada teadlikuks nende inimeste käekäigust ja mõttemaailmast, keda nägijad pahatihti ei märka, samas tõstatab ka küsimusi pimedusest hingelisel tasandil.