Tallinna Linnateater tänas kauaaegseid teatrijuhte Elmo Nüganeni ja Raivo Põldmaad

18. juunil kogunesid praegused ja endised Tallinna Linnateatri töötajad ning koostööpartnerid paljudest ametkondadest ja organisatsioonidest Salme Kultuurikeskusesse, et teha tänukummardus teatri peanäitejuhile Elmo Nüganenile ja direktorile Raivo Põldmaale nende pika ja särava ametiaja eest. Diana Leesalu eestvedamisel ja pea kogu kollektiivi osavõtul valmis teatraliseeritud tagasivaade neile ligi kolmekümnele aastale, mis on jätnud tugeva jälje Eesti teatrilukku.

1992. aasta kevadel siirdus Noorsooteatri toonane direktor Märt Kubo kultuuriministriks ja pakkus oma mantlipärijana välja Raivo Põldmaa, kes oli teatri administraatorina silma torganud kui võimekas organiseerija. Viimane vastas, et võtab ettepaneku vastu ainult juhul, kui Elmo Nüganen tuleb peanäitejuhiks. Hooaeg 1992/1992 algaski Noorsooteatris Põldmaa ja Nüganeni juhtimisel.
Uute juhtide esimeseks suureks otsuseks teatri näo vormimisel oli loobuda suure saali rentimisest Salme Kultuurikeskuses ja koondada jõud Laiale tänavale, kus tegutses teatri Väike saal. Aadressil Lai 23 asuva teatrimaja kõrval seisid ootel alles renoveerimata naaberhooned koos sisehooviga, kus oli koos riigikorra muutumisega äsja katkenud Noorsooteatrile planeeritud uue maja, grandioosse „Interklubi“ ehitus. Samuti tehti olulisi muudatusi trupi koosseisus.
Juba Nüganeni esimesest lavastusest, 18. oktoobril 1992 Laia tänava hoone keskaegses Dieles esietendunud William Shakespeare’i „Romeost ja Juliast“ sai teatrisündmus, mis paistis silma nii tavatu lavaruumi kasutuse kui ka julge peaosatäitjate valiku poolest – Romeot ja Juliat kehastasid alles lavakoolis õppivad Indrek Sammul ja Katariina Lauk (Unt) – ning see tõi lavastajale Teatrikunsti aastapreemia. Kui 1994. aastal kirjutati alla Noorsooteatri põhivarade Tallinna linnale üleandmise akt ja Noorsooteatrist sai Tallinna Linnateater, oli „Romeo ja Julia“ lavastus, millega anti esimene etendus Linnateatri nime all – Šotimaal, Edinburghi rahvusvahelisel teatrifestivalil.
Samal ajal tegutsesid Põldmaa ja Nüganen pidevalt edasi teatrikompleksi arendamise nimel. Suure saali ehituse idee jäeti esialgu kõrvale ja keskenduti olemasolevate hoonete renoveerimisele. Noore riigi kasinate võimaluste juures kulges ehitustegevus esialgu aeglaselt. Mitmed lavastused sündisid ajutises Pööningusaalis (hilisem Taevalava), kuhu viis ainulaadne teekond läbi ehitusprahise, lagunenud maja. Kõige esimese päris mängupaigana valmis aga hoopis vabaõhulava ehk Lavaauk. Leidmata Tallinna vanalinnas sobivat kohta, kus lavastada Alexandre Dumas’ „Kolme musketäri“, pöördusid teatrijuhtide mõtted omaenda hoonekompleksi sisehoovi juurde, kus laiutas katkenud ehitusest maha jäänud vundamendiauk. Niiviisi, lihtviisilise vajaduse sunnil sündiski Tallinna omanäolisem vabaõhulava, kus „Kolm musketäri“ üllatas lisaks paljule muule elusate hobuste mängutoomise ning publikule hernesupi pakkumisega.
Ehitus käis ka majas sees, mitmed toonased trupiliikmed on meenutanud, et proove tehti sel ajal sageli puurimishelide taustal. 20. oktoobril 1995 esietendus Väikeses saalis Tšehhovi-aineline „Pianoola ehk mehhaaniline klaver“, mis paistis jälle silma uudse lavapildiga, haarates mängu ka Väikese saali kõrval asuvad ruumid. See sai võimalikuks tänu renoveerimise käigus tehtud läbimurdele Lai 21 hoonesse.
Uue majatiiva avamiseni läks siiski veel aega. Esmalt võeti kasutusele hoopis Põrgulava, mis kujunes aastatega Linnateatri mitteametlikuks pealavaks. Kolmnurkse põhiplaaniga avar kelder, millest oleks pidanud saama „Interklubi“ suure saali lavaalune ruum, võeti kasutusse Adolf Šapiro lavastusega „Kolmekrossiooper“ (autorid Bertolt Brecht ja Kurt Weill) 1997. aastal. Nüganen on tunnistanud, et Moskva tipplavastaja noorde Linnateatrisse kutsumine nõudis tema poolt ohtralt initsiatiivi, kuid kui see sõprus kord sõlmitud sai, kujunes sellest pikk ja viljakas partnerlus. Nüganen ise mängis lisaks „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie rollile näitlejana kaasa veel kahes lavastuses, mille Šapiro Linnateatris välja tõi.
Vaieldamatult elas Linnateater neil aastatel läbi üht oma tippaegadest. Teatri aastapreemiaid ning auhindu kodu- ja välismaistelt festivalidelt noppisid nii näitlejad kui ka Nüganen ning Linnateatri koosseisuline lavastaja Jaanus Rohumaa, kelle teatriloolises „Ainsas ja igaveses elus“ (kaasautor Mari Tuuling) tegi Nüganen võrratu rolli Paul Pinnana. Linnateatri lavastusi võis näha mainekatel rahvusvahelistel festivalidel nagu Peterburi Balti Kodu, Moskva Tšehhovi festival, Toruńi Kontakt, Stuttgardi SETT, Tampere Teatrisuvi jne. Teater oli kehtestanud oma kuvandi, mille märksõnadeks olid ühtlaselt tugev näitlejaansambel, psühholoogiline teater ja läbimõeldud repertuaar.
26. märtsil 1999 avati pidulikult ja teatraalselt – lindi läbilõikamise asemel panid Põldmaa ja Nüganen linnapea Savisaare teatrimajja pääsemiseks hoopis palki saagima – Linnateatri uus tiib koos kaasaegse tehnikaga varustatud Taevalava, pisikese Kammersaali, näitlejate garderoobide, kabinettide, kassa, riidehoidude ja muude ruumidega. 27. märtsil tähistati koos kultuuriüldsusega sealsamas rahvusvahelist teatripäeva. Teatrikompleksi ülesehitamine tõi Raivo Põldmaale Eesti Muinsuskaitse Seltsi preemia muinsussõbralikkuse ja vanade hoonete vääristamise eest.
19. aprillil 1999 esietendus Põrgulaval üks Nüganeni tipplavastusi, Dostojevski-aineline „Kuritöö ja karistus“. Lavastuses tegid väikestes rollides kaasa EMTA lavakunstikooli XX lennu üliõpilased – Nüganeni juhendatav kursus, kellele ta soovis juba varakult anda kogemust professionaalses teatris ning kelle hulgast õige mitmetest said edaspidi Linnateatri kandvad jõud. Oma esimeste tudengitega väntas Nüganen ka oma esimese filmi „Nimed marmortahvlil“ (Taska Film 2002).
Aga veel enne seda tuli alustada uue majatiiva täitmist teatriga. 22. oktoobril 1999 avati Kammersaal Eero Spriidi lavastusega „Hall mees“ (autor Gill Adams) ja 18. detsembril 1999 Taevalava William Shakespeare’i „Hamletiga“ Elmo Nüganeni lavastuses. Seda teatriloo märgilisema teksti jõudmist Taevalavale saatis omamoodi vimka. Majatiiva avamisel antud pressikonverentsil mõtiskles Nüganen ajakirjanikele modernset, avarat-heledat, kõrge publikutribüüniga saali tutvustades, et iga saal nõuab oma materjali, sest „ „Hamletit“ siin ju ei teeks“. Kuid ilmselt oli lavastaja selle arutluskäiguga iseendasse väljakutse idanema pannud, niisiis sündiski avalavastusena nimelt „Hamlet“, tõestades edukalt vastupidist.
Tänu sellele, et Linnateatri kasutada oli nüüd varasemate kitsaste oludega võrreldes määratult palju suurem ja rohkelt võimalusi pakkuv teatrikompleks mitmete saalidega, kus sai paralleelselt etendusi anda, tekkis idee luua Linnateatri baasil rahvusvaheline teatrifestival. Esimene Talveöö Unenägu toimus 28.-31. detsembril 2000 ja kõik etendused anti Linnateatris. Algseks ideeks oligi korraldada väikelavade festival, mis koondaks kõik osalejad terveks festivali ajaks ühte majja, andes nii võimaluse omavaheliseks suhtluseks ja uute kontaktide loomiseks. Kuigi õige pea selgus, et väikelavade festivali idee ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ja järgmistel aastatel kolisid festivalietendused juba suurematesse saalidesse üle linna, oli festivali näol tänaseni kestev traditsioon loodud. Talveöö Unenägu on aastate jooksul toonud Eestisse 43 külalislavastust.
Uue aastatuhande alguses lisandus Põldmaa initsiatiivil Linnateatrile veel mängupaiku. Kui Köismäe tornist, kus 1. novembril 2003 esietendus Eva Klemetsi lavastus „Et keegi mind valvaks“ (autor Frank McGuinness), ei saanud väga väikese publikumahutavuse tõttu Linnateatri statsionaarset saali, siis Hobuveski, mis õnnistati sisse 30. aprillil 2003 Jaanus Rohumaa lavastusega „Mandragora“ Doris Kareva luule põhjal, on Linnateatri oluliseks mängupaigaks tänaseni ja nüüdseks Tallinna linna abiga ka põhjalikult renoveeritud. Lisaks remonditi sel perioodil Väikest saali, ehitati välja selle peal asuv pööningukorrus ja teater sai enda käsutusse kõrvalasuva Lai 25 hoone, kus praegu tegutseb Teatrisõprade klubi.
Teatrijuhid ei jätnud siiski jonni ka suure saali osas. Septembris 2003 kuulutas Tallinna linn välja arhitektuurse ideekavandi konkursi 400-kohalise teatrisaali ehitamiseks Linnateatri siseõue. Ideekonkursi võitis arhitektuuristuudio Siim ja Kreis. 2005. aastaks valmis vanalinna IX kvartali detailplaneering ja 20. aprillil 2006 allkirjastasid Tallinna linnapea Jüri Ratas ja abilinnapea Kaia Jäppinen ning Linnateatri esindajad Raivo Põldmaa ja Elmo Nüganen „Tallinna Linnateatri uue maja ehitamise algatamise“ dokumendi.
2008. aasta kevadel koliti Põrgulava ehituse ootuses tühjaks ja tehniline park demonteeriti. Samuti käisid lammutustööd Lavaaugus.
Linnateater kolis terveks suveks Albu valda, et tähistada A. H. Tammsaare 130. sünniaastapäeva ja Eesti Vabariigi 90. aastapäeva suurejoonelise suvesündmusega „Tagasi Vargamäele“, mis koondas endas nelja lavastust. Tammsaare Väljamäe lõunalaval esietendus Elmo Nüganeni käe all A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmanda köite põhjal valminud „Wargamäe Wabariik“. Tammsaare Väljamäe põhjalavale viidi Põrgulavalt üle „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ ja lähedalasuvasse Kukenoosi viljakuivatisse „Tõde ja õigus. Teine osa“. Tammsaare Väljamäe kesklaval mängisid Endla Teater ja Rakvere Teater Jaanus Rohumaa lavastust „Vargamäe kuningriik“, mille Urmas Lennuk oli kirjutanud „Tõe ja õiguse“ esimese ja viienda köite põhjal. Elmo Nüganen kui sündmuse algataja ja kolme lavastuse lavastaja pälvis selle ettevõtmise eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia.
17. novembril 2008 riputas Tallinna linnavalitsus üles internetiküsitluse „Linnateater või Kultuurikatel?“ koos Edgar Savisaare pöördumisega. Küsitlus lõppes jaanuaris 2009 protsentidega 45,4 vs 54,6 Kultuurikatla kasuks. Uue maja ehitus katkestati ja Linnateater asus Laia tänava mänguvõimalusi taastama. 9. mail 2009 taasavati remonditud Põrgulava, esietendus Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“ (autor Jean-Luc Lagarce). 18. juuniks 2011 ehitati tänu Kultuuriministeeriumi toetusele taas üles ka Lavaauk. Esietendus Molière’i „Scapini kelmused“, kus Elmo Nüganen tõi lavale oma tudengid EMTA lavakunstikooli XXV lennust – ka sellest lennust võrsus Linnateatri ridadesse hulk kandvaid jõude.
Linnateater tõi välja lavastusi, andis etendusi kodu- ja välislavadel, käis festivalidel, korraldas Talveöö Unenägu, andis välja mitmeid raamatuid ja CD-plaate, pälvis nii tunnustust kui ka kriitikat ning elas oma igapäevast elu tõusude, languste ja uute tõusudega nagu igas loomingulises kollektiivis, kuid 2017. aasta alguses pöördus Raivo Põldmaa veelkord Jüri Ratase poole, kellest oli vahepeal saanud peaminister, seoses suure saali ehituse küsimusega. Külaskäiku peaministri juurde saatis edu, ka Tallinna linn lubas ettevõtmist toetada ja kolmandat korda, seekord otsustavalt, käivitus suure saali ehituse protsess. 12. detsembril 2017 kuulutas Linnavaaraamet välja Tallinna Linnateatri arhitektuurse lahenduse ideekonkursi ja žürii, kuhu kuulus ka Elmo Nüganen, kuulutas 20. märtsil 2018 konkursi võitjaks Salto AB. Uuenenud Linnateater avab oma uksed aastal 2023, Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa on aga teatanud oma ametiaja lõppemisest 20. juunil 2021, et anda teatepulk edasi järgmisele põlvkonnale.
Elmo Nüganeni ja Raivo Põldmaa panust on hinnanud kõrgelt nii töökaaslased kui ka institutsioonid. Mõlemad neist on pälvinud palju kordi Linnateatri iga-aastase kolleegipreemia, mis annab tunnustust oma töötajate usaldusest ja poolehoiust. Elmo Nüganen on Valgetähe III klassi teenetemärgi ja Tallinna Vapimärgi kavaler, talle on määratud kolm korda Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja ta on võitnud arvukalt teatriauhindu. Raivo Põldmaa on Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Tallinna linna teenetemärgi kavaler ning pälvinud samuti Eesti Teatri Aastaauhinna.