Otsingutulemused:
Artikkel ilmus Tallinna Linnateatri kevadsuvises repertuaarivihikus.
2006. aasta kevadel väisas Linnateater lavastusega „Meeletu” Wiesbadeni teatribiennaali, mille fookus oli uuel Euroopa näitekirjandusel. Eestit esindas tookord Jaan Tätte, Leedut Marius Ivaškevičius, kellest räägiti kui dramaturgiamaailma noorest tõusvast tegijast ja uute tuulte toojast leedu näitekirjandusse. Nüüdseks on Ivaškevičius üheteistkümne täispika näidendi autor ja tema tekstid on jõudnud lisaks kodumaale lavale ka Venemaal, Itaalias, Prantsusmaal, Poolas, Soomes, Lätis, Eestis ja isegi Uus Meremaal. Lavastajate seas, kes on tema näidenditega tööd teinud, on näiteks Kirill Serebrennikov, Rimas Tuminas ja Oskaras Koršunovas. Eesti publiku ette jõudis tema looming esmakordselt aastal 2016, kui Hendrik Toompere jr tõi Eesti Draamateatris lavale näidendi „Väljaheitmine”, mis kõneles pärast nõukogude okupatsiooni lõppu Läände rännanud leedulaste saatusest. 2017. aastal pälvis Ivaškevičius Leedu olulisima kultuuripreemia, Rahvusliku Kultuuriauhinna.
Leedu filoloogi haridusega Ivaškevičius tegutses pärast Vilniuse Ülikooli lõpetamist mõned aastad ajakirjanikuna ning selle kõrvalt debüteeris ka ilukirjanduses. Kuigi teatriarmastus oli enda sõnul küpsenud temas juba varakult, võttis ta esialgu suuna proosale. „Proovisin ka näidendit kirjutada, kuid ei jäänud tulemusega rahule ja kirjutasin oma idee hoopis proosaks ümber,“ jutustas Ivaškevičius detsembrikuisel kohtumisel Linnateatri lavastuse „Kant“ trupiga. 1996. aastal debüteeris ta kirjanikuna novellikoguga „Kam vaikų“ („Milleks lapsed“), 1998. aastal järgnes romaan „Istorija nuo debesies“ („Pilvest sündinud ajalugu“).
Samal, 1998. aastal kuulutati Leedus välja üleriigiline näidendivõistlus, mille võiduga käis kaasas ka garantii, et tekst jõuab lavale. Esiti lükkas Ivaškevičius endast eemale mõtte näidendikonkursil osaleda, viimaks aga kuulis sõpradelt, et linna peal räägitakse, nagu ta juba kirjutaks võistlustööd. „Mis mul siis üle jäi,“ muigas ta, „hakkasingi kirjutama.“ Valmis näidend „Naaber“, millega Ivaškevičius võitis konkursil esikoha. Sealtpeale ongi tema loomingu pearõhk olnud näitekirjandusel. Lisaks eelpoolmainitutele võiks Ivašekvičiuse tuntumate näitemängudena nimetada tekste nagu „Madagaskar“, mis on Rimas Tuminase lavastusena olnud rohkem kui kolmteist aastat Vilniuse Väikese Teatri repertuaaris või Ukraina sündmustest inspireeritud „Suur kurjus“, mille lavastas Leedu Rahvusteatris ungarlane Árpád Schilling ning mis on vallandanud lausa poliitilisi debatte otse teatrisaalis.
Idee „Kanti“ kirjutamiseks andis Ivaškevičiusele hiljuti meie seast lahkunud legendaarne leedu lavastaja Eimuntas Nekrošius, kes palus tal lugeda Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitikat“ ja mõelda, kas seda oleks võimalik mingil viisil lavale tuua. Ettepanek oli ootamatu ja intrigeeriv. „Puhta mõistuse kriitika“ on Kanti tähtteos, filosoofiline pähkel, mis on pakkunud ränka peamurdmist kõige helgematele peadele nii autori eluajal kui ka tänapäeval.
Ivaškevičius tutvus põhjalikult „Puhta mõistuse kriitika“ ja selle erinevate tõlgendustega, kuid teosest endast üsna ilmselgetel põhjustel siiski näidendit ei tulnud, see-eest inspireerisid näitekirjanikku lisaks Kanti filosoofiale ka tema isiksus ja elukäik. Ta hakkas uurima ajastut, mil filosoof elas, hankis selle kohta raamatuid ja gravüüre. Sündis näidendi esmaversioon kaheksale meesnäitlejale. „Lugesin selle Nekrošiusele ette. Pärast vaikisime pikalt. Lõpuks ütles ta, et tead, see on väga huvitav, aga kaheksa meest närivad laval üksteisel kõrid läbi,“ rääkis Ivaškevičius. Nii lisandusid „Kanti“ naistegelased.
Mitmetel loomingulistel ja isiklikel põhjustel Nekrošius siiski loobus „Kanti“ lavastamisest ning esmalavastuse tõi välja hoopis Moskvas teine tuntud leedu lavastaja Mindaugas Karbauskis, kes juhib sealset Majakovski Teatrit. Leedus pole „Kant“ tänaseni lavale jõudnud – Ivaškevičius tunnistab, et on mõned korrad pidanud keelduma lavastamiseks luba andmast, sest pole olnud veendunud lavastaja ja trupi sobivuses.
„Kanti“ tekst valmis 2010. aastal. Sama aasta kevadel tekitas Euroopa lennuliikluses suurt segadust Islandi vulkaan Eyjafjallajökull. Märksa suuremat kaost ja kirjeldamatut laastamistööd põhjustas kogu põhjapoolkeral aga Islandil asuva Laki vulkaani purse 1783. aastal. Lisaks väikese saareriigi enda kaotustele – hukkus viiendik elanikest, hävisid põllumaad ja kariloomad – levisid mürgised gaasid ka paljudesse teistesse Euroopa riikidesse, eriti suur oli ohvrite arv Briti saartel. Tänapäeval on mitmed ajaloolased väitnud, et selle mõjud tõid kaasa näljahäda Egiptuses ning kahjustasid Euroopa majandust niivõrd, nii et süvenev toidupuudus viis viimaks välja Prantsuse revolutsioonini 1789. aastal. Maailm oli muutumas, kuid Köningsbergis ei teatud sellest näitemängu tegevuse toimumise hetkel veel midagi.
Avamaks „Kanti“ konteksti, kirjutas Ivaškevičius sellele järgmise eessõna:
KUIDAS KÕIKE SEDA MÕISTA?
Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak
Parim viis oleks üritada näha – õigupoolest muidugi ette kujutada – rahulikku, pikatoimelist Ida-Preisimaa linna Königsbergi, mida ei ole enam olemas. Preisimaa jaoks, mida samuti pole enam olemas, on see pealinn, ent maailma mastaabis vaid paras provints. Maailm ise on alles suhteliselt noor ega ole veel kaht ilmasõda ja XIX sajandi industrialiseerimist tunda saanud ning ei aima esiotsa mitte midagi ei tollest ega tulevasest aastasajast. Prantsusmaad raputab peatselt nende Suur revolutsioon, mis aga ootab esialgu tulevikus.
Seevastu praegusaeg on rahulik. Ajalehtedest saadakse teada, et Ameerika olla nüüd iseseisev, Prantsusmaal olla taevasse tõusnud esimesed õhuballoonid ja nõnda on maamunale ilmunud esimesed lendavad inimesed. Samal ajal sülitab Islandil aga üks tulemägi laavat. See purskab juba mitmendat kuud ja kohutavad tuhapilved on endasse mässinud ning ära mürgitanud pool Põhja-Euroopat. Ent sellest siinmail ei teata: ajalehed ei kirjuta sõnagi. Königsbergis on juba november, kuid soe ja kena nagu septembrikuus. Kõik on kahtlaselt rahulik.
Säärane on üldjoontes vaadeldav aeg, edasi peab juba laskuma Königsbergi ning otsima üles Prinzessinstrasse. Tolle tänava maja number 3 ongi meie tegevuskoht: kahekordne elamu suure taga-aiaga vastu linnavanglat. Just nimelt seal elab meie kangelane Immanuel Kant, kel on parajasti kätte jõudmas lõunasöögi aeg. Mida tähendab tema lõuna toonases Königsbergis, jääb üle vaid ette kujutada, sest lõpuni mõista pole seda võimalik. Tegu on rituaaliga. Kant sööb üks kord päevas, niisugune on tema režiim. Ent lõuna kestab kaua – kolm-neli tundi, mõnikord isegi pool päeva. Lõunatatakse koos sõprade, eranditult Königsbergi eliiti kuuluvate meestega. Vesteldakse kõigest, kuid mitte iial tööst.
Söögituba ümbritsevat maailma tasub vaimusilma ette manada kahel põhjusel:
- Me ei lahku enam kõnealusest toast, sest kogu ilmas pole midagi tähtsamat kui seesinane tuba.
- Kujutlusvõime on eranditult Inimese privileeg. Siinsel planeedil üritab üksnes Inimene näha seda, mida tegelikult ei ole olemas. See on võimalus iseennast proovile panna.
Ent see on vaid üks Inimese omadustest, eksisteerib veel palju teisi, millele mees Prinzessinstrasselt ongi pühendanud kogu oma elu. Et mõista Inimest, peab ta kõigepealt leidma midagi, mille abil ta suudaks kõike mõista. Ta peab leiutama instrumendid ning seejärel hakkama filosoofiliste skalpellidega lahkama mõistust. See on ebainimlik vaev. Uurida mõistust mõistuse abil on peaaegu sama hea, kui proovida nõelaga torgata sedasama nõela.
Kuid tema torkas. Märgistas mõistuse piirid. Määratles Inimese, võttis ta osadeks ja kirjeldas, kuidas kõik toimib. See oli Inimese paljastamine, aga samas ka Tolle paljastamine, kes inimese lõi: olgu ühtede jaoks selleks Jumal või teiste jaoks Kõrgeim Maailmamõistus. Pole raske taibata, miks Kõrgeim Maailmapilk oli korraga suunatud sinna – majja Prinzessinstrassel.
Ning lõpetuseks. Aja ja ruumi aspektist on see üpris askeetlik teos. Üks päev, alates pärastlõunast, ruumiks üks tuba. Ometi on tegu väga erilise kohaga, mille aeg ja omal moel isegi ruum on hüljanud – pole ei maja, ei tänavat ega mingit märki, et seal on üldse kunagi midagi olnud … – mis tähendab, et kuskil, kus iganes, on kõik see alles. Päev, millest on möödas juba üle paari aastasaja, heljub kusagil Ilmaruumis. Koos toona toimunuga. Ma ei tea seda täpselt, kuid tean kedagi, kes teab. Sest meie kangelane on ikka öelnud: kui ma ei tea, siis ma usun.
Ja mina usun, et ühel selgel Maailmakõiksuse ööl, mil taevatähed pole ülearu agarad, ilmutab see päev ennast taas. Seda saab isegi käega katsuda.