Elmo Nüganeni instseneering A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” neljandast osast.

Loo tegevus toimub 1920. aastatel, kui Eestist on saanud iseseisev riik, mis võtab “eeskuju” suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist – ning on saanud kaasavaraks pangad ja pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted ümbritsevad Indreku ja Karini maailma. Lavastuse peategelaseks on aga lisaks Indrekule ja Karinile ka tõusiklik seltskond, mida mees põlgab, naine aga ihaleb sinna pääseda. Tragöödia, kui kaks inimest, kes teineteist südamest armastavad, ometi teineteist ei mõista, on ühtaegu igavene ja igapäevane. Ei anna ka Tammsaare lõplikku õigust kummalegi, õieti annab mõlemale – nii Karinile, kes ihkab elada ja särada ning januneb armastust ja tähelepanu, kui ka Indrekule, kes ei suuda alla neelata kahmamise mentaliteedi ja labastuse pealetungi ning otsib muutuvast maailmast ikka veel tõde ja õigust.

Lavastaja Elmo Nüganeni mõtteid “Tõe ja õiguse” neljanda osa kohta:

Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru. Igaühel on temast mingisugune kujutluspilt olemas, sest ta on „Tõe ja õiguse” pentaloogia läbiv tegelane. Indreku kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud – ta on „kannataja pool” ning otsides tõde on tal on alati „õigus”.

Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastasid tema peale, kuid ainult seetõttu, et nad ei saanud tema käitumise motiividest aru. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib teda väga kergelt võtta kui neurasteenikut, närvihaiget, hüsteerikut.

Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa.

Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ei peaks üht või teist „õigemaks”.

Preemiad:
2007 – valitud parimaks lavastuseks ajakirja “Teater. Muusika. Kino” teatriankeedis hooaega 2005/2006 hinnanud kriitikute poolt
2007 Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest
2007 Andres Raag – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest
2007 Elmo Nüganen – Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale
2007 Hele Kõrve – Eesti teatri aastaauhind parimale naisnäitlejale
2007 Evelin Võigemast – Eesti teatri aastaauhind parimale naisnäitlejale kõrvalosas
2007 – Preemia “kogu näitelava parima täitmise eest” festivalilt Draama